Diabeetikutel on kõrgeneud risk südame – veresoonkonna haigusteks nagu südame isheemiatõbi, südameinfarkt, ajuinsult, perifeersete arterite haigus (väikeste arterite) ja südamepuudulikkus.

Riskifaktorid

  • Vanus
  • Meessugu
  • Perekondlik anamnees
  • Kõrged kolesterool
  • Kõrge vererõhk
  • Suitsetamine
  • Kõrge veresuhkur
  • Liigne kehakaal

Diabeetiline retinopaatia on silmapõhjas asuva reetina ehk võrkkesta väikeste veresoonte kahjustus. Diabeetilise retinopaatia kujunemise peamiseks põhjuseks on pidevalt kõrgenenud veresuhkru tasemed. Reetina ehk võrkkesta väikeste veresoonte kahjustumisel võib tekkida püsiv nägemise kaotus.

Diabeetiline retinopaatia võib kulgeda esialgu märkamatult, seetõttu on oluline käia regulaarselt (kord aastas) silmaarsti vastuvõtul.

Diabeetiline nefropaatia ehk neeru kahjustus tekib, kui neerupäsmakestes asuvad väikesed veresooned saavad kahjustada. Neerukahjustus jagatakse staadiumiteks vastavalt albumiini erituse suurenemisele.

1) mikroalbuminuuria staadiumis puudub igasugune ebamugavusetunne ja ravi alustamine selles staadiumis võib taastada neerude normaalse töö.

2) proteinuuria staadiumis võivad tekkida näo ja jalgade turse ning vererõhu kõrgenemine. Neerukahjustuse süvenemist on võimalik selles staadiumis veel pidurdada.

3) kroonilise neerupuudulikkuse staadiumis võivad tekkida iiveldus, oksendamine, isukaotus, väsimus, nahasügelus ja tekkinud neeru-kahjustus süveneb ning vajalik on neeruasendusravi planeerimine. See on aeglane protsess ja neerupuudulikkus kujuneb mitmekümne aasta jooksul.

Kord aastas on soovitatav mõõta albumiinuuria taset.

Ravi

Kaks peamist tegurit neerukahjustuse tekkes on hüperglükeemia ja arteriaalne hüpertensioon. Neerukahjustuse süvenemise aeglustamiseks on ülioluline hea glükeemilise kontrolli saavutamine.

Diabeetilise neuropaatia ehk närvide kahjustuse põhjuseks on pidevalt kõrgenenud veresuhkru väärtused. Diabeetilise neuropaatia üks tüüpe on perifeerne neuropaatia mõjutades peamiselt jalgades asuvaid närve.

Neuropaatia sümptomite hulka kuuluvad jalgade tundlikkuse häired, surin jalgades ja valulikkus. Diabeetiline neuropaatia võib põhjustada ka seksuaalfunktsiooni häireid ning probleeme seedimise ja urineerimisega.

Haigus võib kulgeda ka asümptomaatiliselt, seetõttu on oluline kontrollida jalgade tundlikkust. Tundlikkuse kadumine ennustab haavandi tekke riski.

Neuropaatia on üks olulisemaid komponente diabeetilise jala kujunemisel ja haavandi tekkes ning suurendab amputatsiooni riski.

Ravi

Nagu kõiki teisi tüsistusi aitab ka neuropaatia süvenemist aeglustada hea glükeemiline kontroll. Soodsaks peetakse ka glükoositaseme kõikumiste vähendamist.

Pidevalt kõrgete veresuhkruväärtuste tulemusena võib tekkida jalgades närvide ja veresoonte kahjustus. Need tegurid tõstavad haavandite, infektsioonide ja amputatsiooni riski. Diabeetiline jalg on küllaltki levinud diabeedi tüsistus

ning võib jääda märkamatuks (tundlikkuse häirete tõttu) kuni seisund on juba raske. Seetõttu on diabeeti põdevatele inimestele soovitatav regulaarne jalgade kontroll.

Kuidas vältida jalahaavandeid?

Tüsistusi jalgadel aitab vältida jalgade igapäevane vaatlus ja hooldus ning õiged jalanõud.

Vaadake iga päev oma jalad üle. Kui te ei näe kogu jalga kasutage peeglit või paluge kellegi abi.

Vaadelge oma jalgu, et ei oleks hõõrdumisi, naha pragunemist, ville, haavandeid. Jälgige ka naha värvust ja naha temperatuuri muutusi. Peske jalgu iga päev leige vee ja seebiga, ärge leotage jalgu üle 5 minuti.

Kuivatage jalad hoolikalt pehme rätikuga, eriti varbavahed Lõigake varbaküüned otse. Ärge lõigake neid liiga lühikeseks. Sissekasvanud küüsi ja konnasilmi peaks ravima spetsialist jalaravi kabinetis. Hoidke nahk kreemiga pehme. Ärge varbavahesid kreemitage.

Vahetage iga päev sokke või sukki. Eelistada tuleks pehmeid puuvillaseid sukke – sokke ja need ei tohiks olla liiga väiksed ega liiga suured.

Jalanõudest on sobivaimad paksu sisetallaga pehmest nahast jalatsid. Kõrge kontsaga kingad ei ole soovitavad. Jalanõud peavad olema puhtad ja terved, et seal ei leiduks ebatasasusi, naelu, liiva, kivikesi või teisi potentsiaalseid ärritajaid. Kui jalgade tundlikkus on langenud ei pruugi te neid tunda.

Ärge käige paljajalu, ei toas ega õues. Ärge soojendage oma jalgu soojenduskotiga ega tule paistel.

Mistahes jalaprobleemidega saate te pöörduda jalaravikabinettidesse. Täpsema info saamiseks pöörduge oma arsti või diabeediõe poole.