1. tüüpi diabeet

1. tüüpi diabeet kuulub haiguste rühma,mida nimetatakse autoimmuunhaigusteks. See tähendab, et immuunsüsteem, mis tavaliselt aitab teie organismil võidelda bakterite ja viiruste vastu, ründab nüüd teieenda organism.

Sellisesse diabeeti haigestuvad enamasti lapsed ja noored täiskasvanud.

Diabeedi korral ründab immuunsüsteem kõhunäärme (pankrease) beeta - rakke, neid mis toodavad insuliini. Beeta-rakud paiknevad väikeste kogumitena kõhunäärme sabaosas. Et beetarakke jääb saarekestes üha vähemaks, väheneb koos sellega ka toodetava insuliini hulk.

Kui inimene haigestub 1. tüüpi diabeeti, on tema kõhunäärme beetarakud hävinud ega tooda enam insuliini. Insuliin on vajalik selleks, et rakud saaksid glükoosi kasutada energia tootmiseks. Diabeedi korral ei jõua glükoos vereringest edasi rakkudesse. Veresuhkrutase aina tõuseb ning organism hakkab glükoosi neerude kaudu välja viima.

See on hetk, mil teil tekivad suhkruhaiguse sümptomid.

Esimesed diabeedi sümptomid

Liigne suhkur eritub neerude kaudu uriiniga, viies kaasa vedelikku. Selle tagajärjel uriinikogused suurenevad, tekib pidev janutunne. Kuna keharakud ei saa energiat kätte süsivesikutest, hakkavad nad seda hankima keha rasvavarudest. Diabeeti põdeva inimese söögiisu ja toidukogused võivad jääda samaks või isegi suureneda, ometi tema kehakaal langeb. Lisaks võib esineda väsimust, nõrkust. Haavad paranevad aeglaselt ning öösiti võivad tekkida säärelihaste krambid. Rasvarakkude lõhustumisel tekivad teiste laguproduktide kõrval ka ketokehad, mis kuhjuvad organismis ja mürgitavad kõiki elundisüsteeme, sellist seisundit nimetatakse ketoatsidoosiks.

Ketoatsidoosi sümptomiteks on iiveldus,oksendamine, kõhuvalud ja väljahingatava õhu atsetoonist tingitud hapukasimal lõhn. Seisund viib jätkudes unisusele ja teadvusekaotusele.

Kui diabeet on kord diagnoositud ja alustatakse insuliinravi, võib beetarakkude funktsioon osaliselt paraneda ja sümptomid kaovad. Allesjäänud beetarakud suudavad veel toota väikestes kogustes insuliini, mistõttu on süstitavad insuliinikogused mõne aja jooksul väga väikesed. Seda perioodi nimetatakse mesinädalateks või remissioonifaasiks. Hiljem insuliinivajadus siiski jälle tõuseb, kuna kõik beetarakud hävivad.

Pärilikkus

Mis tegelikult põhjustab 1. tüüpi diabeeti, st. miks tekib organismis immuunreaktsioon oma kudede vastu, ei ole tänaseks täiesti selge. Tänapäeval on siiski teada mõned faktorid, näiteks geneetiline eelsoodumus ja keskkonnategurid (viirused), mis mängivad rolli 1. tüüpi diabeedi tekkes. Seetõttu on 1. tüüpi diabeeti haigestumise tõenäosuses teatud pärilikkusemoment.

Kui teil ei ole 1. tüüpi diabeediga sugulasi, on haigestumise risk ligikaudu 0,3%...0,4%. Kui ühel teie vanematest on 1. tüüpi diabeet, suureneb risk ligikaudu 5%-ni. Kui haigust põeb teie kaksikõde või –vend, siis on teie risk haigestuda 30%...50%. 1. tüüpi diabeeti ei põhjusta kunagi liigne magusa söömine.

Ravi

Kuna 1. tüüpi diabeedi korral patsiendi organismis insuliini ei toodeta, on vajalik eluaegne asendusravi iga päev insuliini süstides või seda manustades insuliinipumbaga. Insuliini asendusravi püüab jäljendada normaalset insuliinieritust.

Diabeetik vajab basaalinsuliini, mis katab insuliini vajaduse öösel ja söögikordade vahel, seda süstitakse 1 – 2 korda päevas hommikul ja/või õhtul.

Toidukordade eel süstitakse kiiretoimelist insuliini, mille ülesandeks on söögist tingitud veresuhkru tõusu kompenseerimine.

Alternatiivina on võimalik kasutada seguinsuliine, mida süstitakse kaks korda ööpäevas, kuid seguinsuliini

manustamine eeldab kindlaid söögiaegu ja kindlat päevakava.

Lisaks insuliinravile on vajalik täpselt järgida oma toitumist. Diabeetik ei vaja eritoitu. Toidukoguste hindamine ja planeerimine söögikordade kaupa (eriti süsivesikute arvestamine) ning vere suhkrusisalduse mõõtmine aitavad diabeetikul leida just temale sobivad insuliiniannused. Liikumine ning aktiivsed eluviisid, mis tugevdavad insuliini toimet ning langetavad veresuhkrut, on suhkruhaige elus sama tähtsad kui insuliin.

Ravi insuliinipump

Rahvusvahelised uuringud näitavad, et pumbaravi aitab parandada diabeedi kontrolli, samuti paraneb patsiendi hinnang oma üldisele elukvaliteedile. Insuliinipump on väike seade, mis on mõeldud insuliini pidevaks nahaaluseks manustamiseks. Naha alla asetatakse väike kanüül, mis on peenikese voolikuga ühendatud pumbaga.

Pumbaga on võimalik insuliinidoose paindlikult seadistada, et jäljendada kõhunäärme tööd. Kanüüli vahetatakse keskmiselt iga kolme päeva tagant. Pumbas kasutatakse ainult kiiretoimelist insuliini (lispro, aspart, glulisiin).

Insuliinipumbaga

Prognoos

Sõltub veresoonte kahjustuse tekkimise kiirusest ning raskusest. Mida stabiilsemana hoitakse veresuhkru tase, seda aeglasemalt tekivad tüsistused. Ulatuslikumad veresoonte kahjustused võivad põhjustada infarkti, insulti, gangreeni, nägemise kaotust ja neerupuudulikkust. 1. tüüpi suhkurtõve haigetel on neeru veresoonte kahjustuse tagajärjel kujunev neerupuudulikkus põhiliseks surmapõhjuseks.

Neerukahjustuse esmased ilmingud võivad avalduda umbes 10.-15.ndal diabeediaastal.

1. tüüpi diabeeti ei ole võimalik ennetada.